On üks asi, millest ma kunagi väga-väga unistasin. Mul pidi olema tütar. Ma kujutasin seda väikest tüdrukut ette juba enne, kui ta üldse sündis. Kujutasin, kuidas ma talle patsi punun, teda riietan ja kuidas meist saavad parimad sõbrannad. Ma isegi palvetasin, et tal oleksid ilusad, paksud juuksed. Mitte sellised nagu minul – lainelised, taltsutamatud, mis mingil põhjusel kasvavad ainult teatud pikkuseni ega taha kunagi hoida nii, nagu mina tahaksin. Ja siis ta sündiski. Ja see oli tõeline ime.