Suhte alguses ei taha sa sellist tõde kuulda

Kui sa alustad uut suhet ja olete alles hiljuti kokku kolinud, oled sa selleks hetkeks juba jõudnud talle usaldada. Ta on sinus tunded äratanud, sul on temaga hea ja sa tahad teda uskuda.

Kõige vähem maailmas tahad sa sel hetkel uskuda kedagi teist. Veel vähem tema endist naist.

Eriti siis, kui sulle räägitakse temast kui ebastabiilsest ja probleemse käitumisega inimesest, kelle juurest isegi tema enda lapsed lõpuks isa juurde elama läksid.

Ma saan väga hästi aru, millised mõtted võivad sellises olukorras ühe naise peas olla.

„Ta on ilmselgelt lihtsalt hull.“

Mina mõtlesin kunagi täpselt samamoodi. Ma uskusin oma endist meest väga, kui ta rääkis mulle, et tema endine naine käitub ebamõistlikult.

Ja lisaks hakkab sind häirima juba ainuüksi see, et teie uues ühises elus üldse peab tema eksist rääkima.

Sulle tegelikult meeldib tema tütar. Te saate hästi läbi. Sa mõistad, et tema endine naine tuleb teie vestlustesse ja ellu veel palju kordi tagasi.

Ja sa annad talle aega.

Sa usud teda.

Sest suhte alguses sa lihtsalt ei tunne inimest veel keerulistes olukordades.

Sa näed temast seni peamiselt tema häid külgi.

Sa ei tea veel, milline ta on siis, kui tal on raske. Kui ta ei saa oma probleemidega hakkama ja hakkab süüdlast otsima.

Kui ta valib oma probleemidega tegelemise asemel pudeli.

Kui ta hakkab leidma vabandusi, miks ta ei suuda suitsetamisest loobuda või mõnest muust sõltuvusest vabaneda.

Kui ta varjab oma tegelikku majanduslikku olukorda, et endast paremat muljet jätta, kuid samal ajal kasutab edasi sinu ressursse.

Kõik see võib olla alles ees.

Ja loomulikult ei juhtu see kohe.

Minu puhul olid esimesed kaks aastat suhteliselt rahulikud.

Siis hakkas tasapisi pihta. Mind hakati kritiseerima ja närima sõna otseses mõttes iga väikese asja pärast.

Näiteks tellisin endale mitu telefoniümbrist ühe asemel.

Täna tundub see võib-olla täiesti tühise asjana. Aga kui sellisest käitumisest saab pidev osa suhtest, hakkad lõpuks aru saama, et tegelikult ei ole asi üldse telefoniümbristes.

Kuni ühel hetkel muutub see kõik lihtsalt talumatuks.

Ja ma ei räägi seda praegu armukadedusest.

Mitte sellepärast, et minu endisel mehel on kümme aastat pärast meie lahutust lõpuks uus naine.

Ma räägin seda emana.

Emana, kes ühel hetkel lasi oma lastel minna elama teise peresse, sest ma ei tahtnud neid enam isa ja minu vahelisse vastasseisu ega tema manipulatsioonidesse kaasata.

Nende jaoks oli seda niigi liiga palju.

Aastad on möödunud. Ma olen temaga juba kohtus vaielnud laste hooldusõiguse pärast.

Ja ühel hetkel tekkis mul mõte võtta ühendust tema endise naisega.

Me rääkisime poolteist tundi.

Selle pooleteise tunni jooksul kuulsin ma asju, mille eest oleksin olnud talle meie suhte alguses väga tänulik.

Aga tema ise ei otsinud minuga kunagi kontakti.

Ja ma saan sellest aru.

Ma arvan, et ta lihtsalt lootis vaikselt, et mina jään temaga kokku — ja siis jätab mees lõpuks tema rahule.

Ja võib-olla just sellepärast mõtlen ma praegu sellele naisele, kes on temaga alles suhte alguses.

Ta näeb praegu ainult seda külge inimesest, mida mees talle täna näitab.

Ja ma saan väga hästi aru, miks tal on nii raske kedagi teist uskuda.